Kolmas etapp Hirvelaane-Hüpassaare

Niisiis leidsime jälle aega, kus kõik kolm matkaselli üheskoos saavad teele asuda, et jõuda eesmärgile taaskord lähemale. 05-06. juuli 2014.

Valmis teele asuma

Algne plaan, kasutada hobuseid ja muid alternatiivsemaid liikumisviise, läks luhta. Otsustasime, et võtame jällegi jalgrattad abiks ja sõidame Viljandimaale Hüpassaarde välja.

Esimesel päeval 05.07 viis Atsi isa meid auto ja järelkäruga samasse kohta, kus eelmisel korral lõpetasime ehk siis Vana-Kaiu lähistele. Jõudsime ju tegelikult Hirvelaanest veidi edasi eelmisel korral. Autos toimusid suured vaidlused Atsiga, kes oli RMK kodulehelt lugenud suurt hoiatust punases kirjas meie esimese rajalõigu kohta. Toon selle siinkohal tsitaadina ära: Loosalu raba laudtee on remondis. Praeguseks on renoveeritud Loosalu lõkkekoha ja Loosalu järve vaheline rajalõik. Ülejäänud osa rajast on endiselt raskelt läbitav, laudtee on amortiseerunud ning võib olla osaliselt vee all. Seetõttu soovitame seda lõiku ainult füüsiliselt heas vormis seiklushimulistele jalgsimatkajatele. Jalgrattaga Loosalu rabas sõita ei tohi, palume kasutada alternatiivset jalgrattamarsruuti (sinine joon).

Eelnevast tekstist segadusse aetuna nagu tõeline idasaksa turist nõudis Ats, et läheksime nii nagu kodulehel öeldud on. Ringiga. Mina Raplamaa patrioodina aga nõudsin, et läheksime mööda jalgsimatkajate rada ja et me ei jätaks RMK matkateest läbimata Raplamaa KÕIGE PÕNEVAMAT LÕIKU. Sest ülejäänud rada kulgeb enamasti kruusateedel.

Heikki oli õnneks põnevama raja poolt ja nii otsus sündis. Ats võttis endale selle etapi opositsionääri rolli. Mis talle ka valusalt kätte maksis. 

Esimese päeva lõpuks planeerisime läbida umbes 62 kilomeetrit ja jõuda Kellissaare puhkekohta. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/sakala-puhkeala/16435

Soises metsas ukerdamas ennem Loosalut

 Esimesed kilomeetrid kulgesid kobraste poolt üleujutatud metsateel, mis oli väga pehme ja takistas sõitmist. Samuti oli palju sääski ja kärbseid. Metsik metsatee viis meid Loosalu raba Kaiu poolsesse algusesse, mis on kenasti renoveeritud puhkekohaga. Samuti on seal väga heas korras ja tuliuus laudtee, mis kulgeb Loosalu rabajärveni. Kõige suurem rabajärv Eestis. Laudrajal sai isegi rattaga sõita. Kuni järveni. Edasi kõndisime järve teisele poolele, et jätkata teed mööda vana laudteed. See oli juba suurem katsumus. Õnneks saab ka see laudtee peagi väljavahetatud. Kõige raskem oli lõpp. Metsatee oli väga soine ja raske isegi ratast käekõrval vedada. 

Järgmine veetakistus

 Edasi lookles tee juba kindlal pinnasel. Jõudsime Paluküla mäe jalamile, kus otsustasime ennast porist pesta ja teha lõunapausi. Tiigiäärde oli tehtud korralik puhkeala ja selle asemel, et hiiekoerad meid rünnanud oleks, tuli üle heinamaa tore memm ja pakkus meile maasikaid. Tõsi küll vist müügiks.:)

Vaikelu trussikutes mees Raplamaa maastikul

Edasi rullisime Lelle poole. Poes kohtusime vana sõbra Käbiga ja ostsime jäätis ning õhtuks mõned külmad kaljad. Mis õhtuks muidugi enam nii külmad polnud. Ilm oli väga soe.

Teele jäi veel kaunis Lelle mõis koos erinevate abihoonetega. 

Tillniidu puhkekoht

 Tillniidul tegime väikese puhkepausi ja liikusime edasi Kellisaare poole. Pärast mõnda kilomeetrit avastas Heikki, et jättis kindad Tillniitu. Jäime teda ootama ja kasutasime aega kummide pumpamiseks ja muidu putitamiseks.

Edasi läbi Koogiste Võidula poole. Nii nagu Eidapere ja Lelle mõisade juures oli ka Võidulas jälgi omaaegsest klaasitööstusest.

 

Miks mitte ei võiks meie oma Nokia või vähemalt Nissan olla KLAAS!

 Kella 20.00ks jõudsime Kellissaare puhkekohta. Õnneks oli see täiesti tühi. Viskasime higised rõivad seljast ja sukeldusime endise liivakarjääri leigesse vette. Heikki leidis lauapealt ka taskunoa ja pani selle pingipeale. Siis leidis selle sealt Ats ja oligi noal uus omanik.

Kotijooks

 Hakkasime valmistama õhtueinet. Peagi täitus puhkeala autodega. Grillid tõmmati käima lapsed, koerad ja õnged heideti vette, automakid keerati põhja ja puhkus võis alata. Nautisime olukorda ja täitsime oma kõhtusid. Pakkisime asjad ja telkisime "õllesummeri pealavast" veidi eemale. 
 

Meie klassikaline matkasöök. Seekord: kartul, sibul, küüslauk, paprika, oakonserv, porgand, suitsusink. Kõik see pakitud paksult fooliumisse ja pistetud tunniks lõkkekohale võib ka sütele. Igaljuhul väga maitsev. Soovitame soojalt.

Uni tuli kohe kuigi telk oli pisut väike kolme mehemüraka jaoks ja meelde tuli üks kauboifilm ning mis kõik kauboidega juhtus kui nad liiga kitsas telgis pidid ühe mäe otsas lambaid karjatades juhtumisi ööbima.

06.07 hommikul pakkisime kokku telgi ja avastasime, et Atsi ultramoodne isetäituv madrats on katki läinud. Või noh õhku seal sees enam ei olnud. Muidugi oli süüdi minupoolt soovitatud kauplus, kust ta selle ostnud oli. Aga see ei olnud ainus asi mis katki läks. Pärast avastas ta oma rattakotis jälle suure augu. Muuseas korra olid need juba ümber vahetatud. Enam ei julgenud ma midagi soovitada. Kuigi ei pea olema eriti nutikas, et toidupoest tuleks osta toitu, raamatupoest raamatuid, tööriistapoest riistu jne.

Ajade pakkimine. Koera ja murtud puu stiilis.

 Pärast kosutavat hommikuputru ja kohvi alustasime sõitu. Kes püsti vändates, kes ettevaatlikult istudes. Esimeseks missjooniks Kurgja Linnutaja talumuuseom ja veevarude täiendamine. 

Veevõtumodellid Kurgjal

 Kurgjale jõudes küttis päike juba täiega. Saime täiendada veetagavarasid ja ka jäätist osta. Olime alati siin käinud valest küljest. Tegelikult on see äge talumuuseum nagu avastasime. Tasub tagasi tulla ja rohkem aega pühendada.

Vaskuss

 Edasi viis meid vana Sakala matkatee Hüpassaare poole http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/sakala-puhkeala/16107
Meenutasime hea sõnaga siitkandist pärit Mart Saart, kes palju surematu koorimuusikat loonud on. Oli ju ikkagi laulupeo nädalavahetus.
 

Punased kirjad hoiatavad ka selle tee eest. Eriti kadunud Saeveski silla eest aga meid need ei takistanud. Varsti on ka kena uus sild paigas.

Päris Hüpassaarde me välja ei läinudki, kuna oli plaan minna Olustverest rongiga Raplasse tagasi. Järgmine kord jätkame siis samuti. Ratastega ja rongiga.

Luite lõkkekohas tegime lõunasööki ja vedelesime niisama. Liivasele teele oli roomanud palju vaskusse ja rästikuid, kellest mitmed lapikud.

Hüpassaarde jäi veel 8 kilomeetrit ja matkatee lõpuni umbes 130 kilomeetrit. Meie pöördusime Olustvere poole, et jälle tagasi olla ja lõpetada alustatu. Teepeal läksime läbi ka Lahmuse koolist, kus tervitasime head sõpra Margust ja tema koolitusel osalejaid.

Olustvers saime veel pisut oodata kuni Elroni uus ja mugav rong meid peale noppis ja koju viis. 

Poisid ja mõnus raamaturiiul kõigile teelistele, et oleks kergem oodata.

 Siin ka meie seekordne rajalogi: http://www.geoape.com/tracklogs/oandu-ikla-iii-4763