Neljas etapp Hüpassaare-Kabli Looduskeskus

Pikalt planeeritud neljas etapp jõudiski kätte. Nagu elu ikka. Ootamatu. Pidime minema seekord Heikkiga kahekesi. Atsiga leppisime kohtumise ööbimispaika Kopratare juurde Viljandimaal.

13. septembril saime kokku Raplas  raudteejaamas ja sõitsime rongiga Olustverre, kus eelmine kord retke lõpetasime.

Rapla raudteejaam

Kuna rong oli varajane, siis oli seal ruumi laialt. Reisisime I klassis, kuna see on veel suviselt odavam. Ruumi oli laialt ka jalgratastele. Piletid 10 prossa kallimad tavalisest klassist. Uurisime ka konduktorilt, milliseid mugavusi meile lubatakse. Peale selle, et istmekatetel on teistpidi triibud ja laud on veidi pikem, ei osanud ta midagi välja tuua. Nautisime sõitu koos ööklubist tulnud joomaste noortega ja suvilasse ruttavate vanuritega.

Endine külapood, kus müüdi komme ja kanne

Olustverest RMK matkateele oli veel oma 30 kilomeetrit maad. See läks nagu lennates. Peagi olime õigel teeotsal, mis keeras Hüpassaarde.

Retk võib jätkuda

Tänased teed kulgesid valdavalt mööda pikki sirgeid kruusaseid metsateid. Kuni lõpuni. Kuna kruusatee oli küllaltki trepikujuliseks sõidetud, olid persed valusad juba peale esimesi kilomeetreid. Pidasime plaani uute sadulate ostmiseks ja muudeks nutikateks lahendusteks.

Hüpassaare

Esimene energiapaus oli Hüpassaares. Fotolt on näha taamal asuvat helilooja Mart Saare majamuuseumit. Mart Saarest oli juttu ka eelmises blogis.

Energia

Peagi olime jõudnud Soomaa Rahvuspargi territooriumile. Endiselt pikad sirged, kuid teeäärne loodus pakkus silmale juba nii mõndagi. Mõtlesime, et Soomaa on ju täis põnevaid ja mitmekesiseid matkaradasid aga Oandu-Ikla rada neist ühtegi ei puuduta. Samas ongi O-I idee vast läbida lihtsalt Eestimaad. Igal juhul Soomaa nõuab eraldi avastamist. Koos oma viienda aastaajaga, milleks on tohutu veeuputus, mis ajaks isegi vanal Noal hirmu nahka ja paneks taskunoaga haabjat vestma.

Soomaa

Pikema lõuna tegime Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuse juures. Oli näha ka teisi turiste. Ka Lätist. Külastuskeskusest saab osta kaarte, küsida matkaradade kohta, vaadata filmi Soomaa aastaringist, vaadata näitusi, käia peldikus jne. Tasub läbi astuda. Ja kohe keskuse juures on ka põnev Kopra matkarada.

Lõunaks frikadellisupp

Soomaa Külastuskeskus

Edasi sõitsime mööda Soomaa pikki ja sirgeid kruusateid. Vastutulevad autod ei võtt kordagi hoogu maha lahtised kruusakivid vihisesid kõrvust mööda nagu metsikus läänes. Oli ikka elu.

Läti vaatetorn

Külastasime ka Läti turistide meelispaika Läti küla vaatetorni. Torn küll kõikus meie raskete kerede all kuid siiski pakkus kauneid vaateid.

Tipu koolimaja

Teeäärde jäi ka Tipu koolimaja, kus Soomaalapsed omal ajal koolitarkust taga nõutasid. Nüüd on selles majas moodne külakeskus. 

Meie sihiks oli aga Kopratare. Sinnapoole me siis uhasimegi, et alustada õhtuste toimetustega. Viimased kilomeetrid läksid visalt. Üks pikk sirge. Pisut põnevust. Väike kurv. Jälle sirge. Olime kohal. Oh üllatust. Loomulikult oli see kaunis paigake hõivatud autoturistide poolt ja meil tuli kõrvad lontis minema vändata.

Kuna järgmisesse puhkekohta oli u 15 kilomeetrit ja meil  esimeseks päevaks umbes 90 km seljataga, siis otsustasime, et jääme lihtsalt teeäärsesse metsa telkima.

Esimese päeva tee. Siin ei ole muidugi lõiku Olustvere raudteejaamast peaaegu Hüpassaarde.
http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvuspargid/soomaa-rahvuspark/16436

Meie oma lõkkekoht

Heikki tegi lõkke ja mina püstitasin telgi. Siis alustasime õhtusöögi ettevalmistamist. Samuti tuli teha Atsile sünnipäevatort, kuna tal oli paar päeva tagasi see suurpäev. Ats tuli Viljandist rongipealt ja jõudis täpselt õigeks ajaks.

Küpsisetort pohlade ja vaarikalehtedega. Ja muidugi mõnus lauavein.

Õhtu jätkus muljetades ja sünnipäeva tähistades. Pildistasime ka tähistaevast aga neid pilte pole mõtet üles panna. See näeks välja täpselt samamoodi nagu väljalülitatud arvuti ekraan.

Lõkkeõhta

Öö möödus rahulikult. Hommikuses udus rüüpasime lõkkeääres kohvi ja kogusime soojust. Oli 14. september.

Hommik

Õnneks tuli kiiresti ka päike välja ja peagi sai sõita juba särgiväel. Läbisime Kilingi-Nõmme ja valisime tänavaäärest endale kauneid puumaju, kus vanaduspõlve veeta. Ikka edasi Kabli poole.

Matkajad külateel

Moodne soeng

Täna oli pikkadele sirgetele sekka ka põnevamaid metsa ja külateid.

Lõuna

Laiksaare metsaonn

Lõuna tegime Laiksaare metsaonnis. Oli see kaunis raskesti ligipääsetav. Sestap ka väga heas korras ja räbustamata. Hoone sees oli lahtine tulease ja katusel suitsu välja ajamiseks luuk. Talvel oleks põnev sellises ööbida. Jätsime sinna ka mõned oakonservid, mida ise ära ei tarvitanud. Teinekord on nii hea, kui tühja kõhuga kuskile matkaonni jõuad ja avastad eest sinna jäetud konservi. Jee. 

Seda vist pole vaja mainida, et metsad seeni ja seenelisi täis on. Ja seda põhjusega. Põhjust siinsetesse metsadesse tulla oleks kindlasti ka kärbseseene huvilistel. Nendest seentest olid metsaalused kohati punased.

Loomade WC

Kabli looduskeskus

Pärast u 70 kilomeetrist rattasõitu jõudsime oma eesmärgini. Kabi Looduskeskusesse. Kust samuti kaarte ja muud RMK nänni saab osta ja muidugi WCd külastada. Enne meid olid seda teinud ka erinevad loomad. Sellest kõneleb üleeelmine pilt.

Siin teise päeva teekond, mis lõppes Kablis ehk siis üks väike etapp jääb veel.
 http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/parnumaa-puhkeala/16108

Ilkasse jääb veel 18 kilomeetrit ja meie Oandu-Ikla 2014 on läbi. Jah aja poolest oleks võinud ka selle läbida nüüd kohe aga otsustasime, et jätame selle talviseks maiustuseks. Läbime selle lume olemasolul suuskade või tõukekelkudega mööda rannikut.

Minge matkama sügis on imeline!