Neljas etapp Hüpassaare-Kabli Looduskeskus

Pikalt planeeritud neljas etapp jõudiski kätte. Nagu elu ikka. Ootamatu. Pidime minema seekord Heikkiga kahekesi. Atsiga leppisime kohtumise ööbimispaika Kopratare juurde Viljandimaal.

13. septembril saime kokku Raplas  raudteejaamas ja sõitsime rongiga Olustverre, kus eelmine kord retke lõpetasime.

Rapla raudteejaam

Kuna rong oli varajane, siis oli seal ruumi laialt. Reisisime I klassis, kuna see on veel suviselt odavam. Ruumi oli laialt ka jalgratastele. Piletid 10 prossa kallimad tavalisest klassist. Uurisime ka konduktorilt, milliseid mugavusi meile lubatakse. Peale selle, et istmekatetel on teistpidi triibud ja laud on veidi pikem, ei osanud ta midagi välja tuua. Nautisime sõitu koos ööklubist tulnud joomaste noortega ja suvilasse ruttavate vanuritega.

Endine külapood, kus müüdi komme ja kanne

Olustverest RMK matkateele oli veel oma 30 kilomeetrit maad. See läks nagu lennates. Peagi olime õigel teeotsal, mis keeras Hüpassaarde.

Retk võib jätkuda

Tänased teed kulgesid valdavalt mööda pikki sirgeid kruusaseid metsateid. Kuni lõpuni. Kuna kruusatee oli küllaltki trepikujuliseks sõidetud, olid persed valusad juba peale esimesi kilomeetreid. Pidasime plaani uute sadulate ostmiseks ja muudeks nutikateks lahendusteks.

Hüpassaare

Esimene energiapaus oli Hüpassaares. Fotolt on näha taamal asuvat helilooja Mart Saare majamuuseumit. Mart Saarest oli juttu ka eelmises blogis.

Energia

Peagi olime jõudnud Soomaa Rahvuspargi territooriumile. Endiselt pikad sirged, kuid teeäärne loodus pakkus silmale juba nii mõndagi. Mõtlesime, et Soomaa on ju täis põnevaid ja mitmekesiseid matkaradasid aga Oandu-Ikla rada neist ühtegi ei puuduta. Samas ongi O-I idee vast läbida lihtsalt Eestimaad. Igal juhul Soomaa nõuab eraldi avastamist. Koos oma viienda aastaajaga, milleks on tohutu veeuputus, mis ajaks isegi vanal Noal hirmu nahka ja paneks taskunoaga haabjat vestma.

Soomaa

Pikema lõuna tegime Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuse juures. Oli näha ka teisi turiste. Ka Lätist. Külastuskeskusest saab osta kaarte, küsida matkaradade kohta, vaadata filmi Soomaa aastaringist, vaadata näitusi, käia peldikus jne. Tasub läbi astuda. Ja kohe keskuse juures on ka põnev Kopra matkarada.

Lõunaks frikadellisupp

Soomaa Külastuskeskus

Edasi sõitsime mööda Soomaa pikki ja sirgeid kruusateid. Vastutulevad autod ei võtt kordagi hoogu maha lahtised kruusakivid vihisesid kõrvust mööda nagu metsikus läänes. Oli ikka elu.

Läti vaatetorn

Külastasime ka Läti turistide meelispaika Läti küla vaatetorni. Torn küll kõikus meie raskete kerede all kuid siiski pakkus kauneid vaateid.

Tipu koolimaja

Teeäärde jäi ka Tipu koolimaja, kus Soomaalapsed omal ajal koolitarkust taga nõutasid. Nüüd on selles majas moodne külakeskus. 

Meie sihiks oli aga Kopratare. Sinnapoole me siis uhasimegi, et alustada õhtuste toimetustega. Viimased kilomeetrid läksid visalt. Üks pikk sirge. Pisut põnevust. Väike kurv. Jälle sirge. Olime kohal. Oh üllatust. Loomulikult oli see kaunis paigake hõivatud autoturistide poolt ja meil tuli kõrvad lontis minema vändata.

Kuna järgmisesse puhkekohta oli u 15 kilomeetrit ja meil  esimeseks päevaks umbes 90 km seljataga, siis otsustasime, et jääme lihtsalt teeäärsesse metsa telkima.

Esimese päeva tee. Siin ei ole muidugi lõiku Olustvere raudteejaamast peaaegu Hüpassaarde.
http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvuspargid/soomaa-rahvuspark/16436

Meie oma lõkkekoht

Heikki tegi lõkke ja mina püstitasin telgi. Siis alustasime õhtusöögi ettevalmistamist. Samuti tuli teha Atsile sünnipäevatort, kuna tal oli paar päeva tagasi see suurpäev. Ats tuli Viljandist rongipealt ja jõudis täpselt õigeks ajaks.

Küpsisetort pohlade ja vaarikalehtedega. Ja muidugi mõnus lauavein.

Õhtu jätkus muljetades ja sünnipäeva tähistades. Pildistasime ka tähistaevast aga neid pilte pole mõtet üles panna. See näeks välja täpselt samamoodi nagu väljalülitatud arvuti ekraan.

Lõkkeõhta

Öö möödus rahulikult. Hommikuses udus rüüpasime lõkkeääres kohvi ja kogusime soojust. Oli 14. september.

Hommik

Õnneks tuli kiiresti ka päike välja ja peagi sai sõita juba särgiväel. Läbisime Kilingi-Nõmme ja valisime tänavaäärest endale kauneid puumaju, kus vanaduspõlve veeta. Ikka edasi Kabli poole.

Matkajad külateel

Moodne soeng

Täna oli pikkadele sirgetele sekka ka põnevamaid metsa ja külateid.

Lõuna

Laiksaare metsaonn

Lõuna tegime Laiksaare metsaonnis. Oli see kaunis raskesti ligipääsetav. Sestap ka väga heas korras ja räbustamata. Hoone sees oli lahtine tulease ja katusel suitsu välja ajamiseks luuk. Talvel oleks põnev sellises ööbida. Jätsime sinna ka mõned oakonservid, mida ise ära ei tarvitanud. Teinekord on nii hea, kui tühja kõhuga kuskile matkaonni jõuad ja avastad eest sinna jäetud konservi. Jee. 

Seda vist pole vaja mainida, et metsad seeni ja seenelisi täis on. Ja seda põhjusega. Põhjust siinsetesse metsadesse tulla oleks kindlasti ka kärbseseene huvilistel. Nendest seentest olid metsaalused kohati punased.

Loomade WC

Kabli looduskeskus

Pärast u 70 kilomeetrist rattasõitu jõudsime oma eesmärgini. Kabi Looduskeskusesse. Kust samuti kaarte ja muud RMK nänni saab osta ja muidugi WCd külastada. Enne meid olid seda teinud ka erinevad loomad. Sellest kõneleb üleeelmine pilt.

Siin teise päeva teekond, mis lõppes Kablis ehk siis üks väike etapp jääb veel.
 http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/parnumaa-puhkeala/16108

Ilkasse jääb veel 18 kilomeetrit ja meie Oandu-Ikla 2014 on läbi. Jah aja poolest oleks võinud ka selle läbida nüüd kohe aga otsustasime, et jätame selle talviseks maiustuseks. Läbime selle lume olemasolul suuskade või tõukekelkudega mööda rannikut.

Minge matkama sügis on imeline!

Kolmas etapp Hirvelaane-Hüpassaare

Niisiis leidsime jälle aega, kus kõik kolm matkaselli üheskoos saavad teele asuda, et jõuda eesmärgile taaskord lähemale. 05-06. juuli 2014.

Valmis teele asuma

Algne plaan, kasutada hobuseid ja muid alternatiivsemaid liikumisviise, läks luhta. Otsustasime, et võtame jällegi jalgrattad abiks ja sõidame Viljandimaale Hüpassaarde välja.

Esimesel päeval 05.07 viis Atsi isa meid auto ja järelkäruga samasse kohta, kus eelmisel korral lõpetasime ehk siis Vana-Kaiu lähistele. Jõudsime ju tegelikult Hirvelaanest veidi edasi eelmisel korral. Autos toimusid suured vaidlused Atsiga, kes oli RMK kodulehelt lugenud suurt hoiatust punases kirjas meie esimese rajalõigu kohta. Toon selle siinkohal tsitaadina ära: Loosalu raba laudtee on remondis. Praeguseks on renoveeritud Loosalu lõkkekoha ja Loosalu järve vaheline rajalõik. Ülejäänud osa rajast on endiselt raskelt läbitav, laudtee on amortiseerunud ning võib olla osaliselt vee all. Seetõttu soovitame seda lõiku ainult füüsiliselt heas vormis seiklushimulistele jalgsimatkajatele. Jalgrattaga Loosalu rabas sõita ei tohi, palume kasutada alternatiivset jalgrattamarsruuti (sinine joon).

Eelnevast tekstist segadusse aetuna nagu tõeline idasaksa turist nõudis Ats, et läheksime nii nagu kodulehel öeldud on. Ringiga. Mina Raplamaa patrioodina aga nõudsin, et läheksime mööda jalgsimatkajate rada ja et me ei jätaks RMK matkateest läbimata Raplamaa KÕIGE PÕNEVAMAT LÕIKU. Sest ülejäänud rada kulgeb enamasti kruusateedel.

Heikki oli õnneks põnevama raja poolt ja nii otsus sündis. Ats võttis endale selle etapi opositsionääri rolli. Mis talle ka valusalt kätte maksis. 

Esimese päeva lõpuks planeerisime läbida umbes 62 kilomeetrit ja jõuda Kellissaare puhkekohta. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/sakala-puhkeala/16435

Soises metsas ukerdamas ennem Loosalut

 Esimesed kilomeetrid kulgesid kobraste poolt üleujutatud metsateel, mis oli väga pehme ja takistas sõitmist. Samuti oli palju sääski ja kärbseid. Metsik metsatee viis meid Loosalu raba Kaiu poolsesse algusesse, mis on kenasti renoveeritud puhkekohaga. Samuti on seal väga heas korras ja tuliuus laudtee, mis kulgeb Loosalu rabajärveni. Kõige suurem rabajärv Eestis. Laudrajal sai isegi rattaga sõita. Kuni järveni. Edasi kõndisime järve teisele poolele, et jätkata teed mööda vana laudteed. See oli juba suurem katsumus. Õnneks saab ka see laudtee peagi väljavahetatud. Kõige raskem oli lõpp. Metsatee oli väga soine ja raske isegi ratast käekõrval vedada. 

Järgmine veetakistus

 Edasi lookles tee juba kindlal pinnasel. Jõudsime Paluküla mäe jalamile, kus otsustasime ennast porist pesta ja teha lõunapausi. Tiigiäärde oli tehtud korralik puhkeala ja selle asemel, et hiiekoerad meid rünnanud oleks, tuli üle heinamaa tore memm ja pakkus meile maasikaid. Tõsi küll vist müügiks.:)

Vaikelu trussikutes mees Raplamaa maastikul

Edasi rullisime Lelle poole. Poes kohtusime vana sõbra Käbiga ja ostsime jäätis ning õhtuks mõned külmad kaljad. Mis õhtuks muidugi enam nii külmad polnud. Ilm oli väga soe.

Teele jäi veel kaunis Lelle mõis koos erinevate abihoonetega. 

Tillniidu puhkekoht

 Tillniidul tegime väikese puhkepausi ja liikusime edasi Kellisaare poole. Pärast mõnda kilomeetrit avastas Heikki, et jättis kindad Tillniitu. Jäime teda ootama ja kasutasime aega kummide pumpamiseks ja muidu putitamiseks.

Edasi läbi Koogiste Võidula poole. Nii nagu Eidapere ja Lelle mõisade juures oli ka Võidulas jälgi omaaegsest klaasitööstusest.

 

Miks mitte ei võiks meie oma Nokia või vähemalt Nissan olla KLAAS!

 Kella 20.00ks jõudsime Kellissaare puhkekohta. Õnneks oli see täiesti tühi. Viskasime higised rõivad seljast ja sukeldusime endise liivakarjääri leigesse vette. Heikki leidis lauapealt ka taskunoa ja pani selle pingipeale. Siis leidis selle sealt Ats ja oligi noal uus omanik.

Kotijooks

 Hakkasime valmistama õhtueinet. Peagi täitus puhkeala autodega. Grillid tõmmati käima lapsed, koerad ja õnged heideti vette, automakid keerati põhja ja puhkus võis alata. Nautisime olukorda ja täitsime oma kõhtusid. Pakkisime asjad ja telkisime "õllesummeri pealavast" veidi eemale. 
 

Meie klassikaline matkasöök. Seekord: kartul, sibul, küüslauk, paprika, oakonserv, porgand, suitsusink. Kõik see pakitud paksult fooliumisse ja pistetud tunniks lõkkekohale võib ka sütele. Igaljuhul väga maitsev. Soovitame soojalt.

Uni tuli kohe kuigi telk oli pisut väike kolme mehemüraka jaoks ja meelde tuli üks kauboifilm ning mis kõik kauboidega juhtus kui nad liiga kitsas telgis pidid ühe mäe otsas lambaid karjatades juhtumisi ööbima.

06.07 hommikul pakkisime kokku telgi ja avastasime, et Atsi ultramoodne isetäituv madrats on katki läinud. Või noh õhku seal sees enam ei olnud. Muidugi oli süüdi minupoolt soovitatud kauplus, kust ta selle ostnud oli. Aga see ei olnud ainus asi mis katki läks. Pärast avastas ta oma rattakotis jälle suure augu. Muuseas korra olid need juba ümber vahetatud. Enam ei julgenud ma midagi soovitada. Kuigi ei pea olema eriti nutikas, et toidupoest tuleks osta toitu, raamatupoest raamatuid, tööriistapoest riistu jne.

Ajade pakkimine. Koera ja murtud puu stiilis.

 Pärast kosutavat hommikuputru ja kohvi alustasime sõitu. Kes püsti vändates, kes ettevaatlikult istudes. Esimeseks missjooniks Kurgja Linnutaja talumuuseom ja veevarude täiendamine. 

Veevõtumodellid Kurgjal

 Kurgjale jõudes küttis päike juba täiega. Saime täiendada veetagavarasid ja ka jäätist osta. Olime alati siin käinud valest küljest. Tegelikult on see äge talumuuseum nagu avastasime. Tasub tagasi tulla ja rohkem aega pühendada.

Vaskuss

 Edasi viis meid vana Sakala matkatee Hüpassaare poole http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/sakala-puhkeala/16107
Meenutasime hea sõnaga siitkandist pärit Mart Saart, kes palju surematu koorimuusikat loonud on. Oli ju ikkagi laulupeo nädalavahetus.
 

Punased kirjad hoiatavad ka selle tee eest. Eriti kadunud Saeveski silla eest aga meid need ei takistanud. Varsti on ka kena uus sild paigas.

Päris Hüpassaarde me välja ei läinudki, kuna oli plaan minna Olustverest rongiga Raplasse tagasi. Järgmine kord jätkame siis samuti. Ratastega ja rongiga.

Luite lõkkekohas tegime lõunasööki ja vedelesime niisama. Liivasele teele oli roomanud palju vaskusse ja rästikuid, kellest mitmed lapikud.

Hüpassaarde jäi veel 8 kilomeetrit ja matkatee lõpuni umbes 130 kilomeetrit. Meie pöördusime Olustvere poole, et jälle tagasi olla ja lõpetada alustatu. Teepeal läksime läbi ka Lahmuse koolist, kus tervitasime head sõpra Margust ja tema koolitusel osalejaid.

Olustvers saime veel pisut oodata kuni Elroni uus ja mugav rong meid peale noppis ja koju viis. 

Poisid ja mõnus raamaturiiul kõigile teelistele, et oleks kergem oodata.

 Siin ka meie seekordne rajalogi: http://www.geoape.com/tracklogs/oandu-ikla-iii-4763
 

Teine etapp Kalmeoja-Hirvelaane

Nüüd siis leidsime aja, et oma eemärgile lähemale jõuda. Oandu-Ikla RMK matkatee 370 kilomeetri läbimine 2014 aasta jooksul.

Sinisega seekordne II etapp

Täpsemalt: http://www.geoape.com/tracklogs/oandu-ikla-2-jark-4684 
Kalmeoja-Nikerjärve: http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/16106
Nikerjärve-Hirvelaane:http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/rmk-matkatee

Seekord otsustasime etapi läbida jalgratastel. Varustuse kokkukraapimisega hakkasime tegelema juba varakult. Jalgrattad olid kõigil olemas, kuid mitte just väikese tolmukihi all. Unustusehõlma vajunud ka oskused.

Käiguvaheti Ats

Rattakoti Heikki

Sadula Andres

No ja siis selle ratta peale pidi mahtuma veel igasugusid asju:

kiiver

helkurvest

tööriistu

pump

paranduskomplekt võiks igalühel olla + tagavara lohv

rattalukk 

ratta kott+vihmakile

sõiduriided

vihmariided, kuigi vihmas ei sõida

gps ja kaardid

raha võiks ka veidi olla sulli, ats vaatab kas saaksime ühe lõuna ka kuskil kohvikus teha ;) kui teele jääb

esmaabipaun

lebo

magamiskott, mitte väga õhuke

telk

priimus+gaas+potid

tikud, tulemasinad jne

telefonid ja fotokad

tuduriided

nuga

matseete

joogipudel (et saaks pudelihoidjas koguaeg hoida)

ujukad ja muu hügieeni varustus

vesi (iga üks peaks oma kotti mahutama lisaks kõigele 2-3 1,5 liitrist veepudelit üldiseks hüvanguks)

Asjad peale ja punuma.

Lisaks sellele muidugi ka 2 päeva söök.
Heikki isa viis meid esimesel päeval 10. mail Kalmeojale, kus esimese etapi lõpetasime ja sealt siis seekordset matka ka alustasime.
Sõit algas Lahemaal, kuid veidi ajapärast ületasime Tallinn-Narva maantee ja olime "vanal heal" Põhja-Kõrvemaa. Kõrvemaale sisenemine oli küllaltki raske ja porine metsatee. Pärast läks paremaks.

Kõrvemaal on käinud iga endast lugupidav matkasell. Ja kui veel ei ole siis kohe läheb.

No olgem ausad pigem oli see lihtsalt maastik :) Ega see Kõrvemaa ka kergem ei olnud aga kaunid vaated korvasid kõik. Siin nägime ka oma retke jooksul esimesi matkajaid.

Põhja-Kõrvemaa nõmmed

Tihti olid teel ka takistused.

Jälle oli keegi tee ära võtnud.

Rasketele tõusudele järgnesid lõõgastavad ja ülikiired laskumised.
Peagi olime Aegviidus ja vihma hakkas sadama.Otsustasime, et punnitame Nelijärve Puhkekeskuseni ära ja teeme seal lõunasöögid. Noh ajaviiteks, et mitte vihma käes sõita. Kuigi meil olid söögid kaasas. Krt päris märjaks saime ja see tõestas, et motivatsioon matkal on pöördvõrdelises seoses ilmaga. Õnneks peale sööki vihm lakkas ja lubas meil esimese päeva kuivalt lõpetada.

Nelijärvel snitsleid ootamas.

Läbi kerge vihmasaju jõudsime Nelijärvele ja nautisime oma snitsleid, kuniks vihm järele jäi. Edasi võtsime suuna Kakerdaja raba poole. Täpsemaks sihiks oli Noku lõkkekoht. Selgituseks nimele. Eelmainit lõkkekoht asub kunagise Nokko talu maadel. Seega seos nokuga puudub, kuigi kui hästi otsida ja mõelda on kõigel kõigega seos.

Väike remont.

Kui kohale jõudsime oli läbitud esimesed 60 kilomeetrit. Õnneks oli Noku lõkkekoht hõivamata, kuigi matkajaid liikus siin juba päris mitmeid. Nii koerte kui ka suurte fotoaparaatidega. Seadsime ennast sisse laavus ja tegime üles lõkke toiduvalmistamiseks.

Separatistid Noku lõkkekohta hõivamas

Igaks söögikorraks olgu matkal ikka sealiha.

Öösel sadas kõvasti vihma ja mul hakkasid jalad räigelt valutama. Sõin peotäie ibukat ja magasin kella 8.00ni.

Hommikune askeldamine.

Teise päeva esimeseks katsumuseks oli Eesti pikim laudrada Kakerdaja rabas. 3kilomeetrit. Läksime alguses rattad käekõrval aga see oli suht ebamugav, kuna rada on kitsas. Siis hakkasime hullu panema. Sõitsime ülejäänud laudrajast ratastel. Kõik jäid terveks.

Kakerdaja rabas kakerdamas

Edasi kihutasime mööda külateid Paunküla veehoidla poole. Matkatee kulges ümber järve. Oli tunne nagu oleks kuskil Soome saarestikus.Saime teada ka seda, kus peituvad ilmselt kogu maailma kalavarud. Jah just Paunküla veehoidlas. Kaldaäär oli palistatud õngemestega. Need kes kaldaäärde ei mahtunud olid end mingi vähegi veepeal püsiva monstrumiga järvele tõuganud, et seal õnge leotada.
 Kiruvere muinaskülas tegime hernesupiga lõuna.

Harjumaa teed

Nüüd kulgesime juba mööda Harjumaa teid. Vahepeal halbu ja siis veel halvemaid:)

Arvasin oma eelmistest rattamatkaja kogemustest, et 100 km päevas on ok aga tühjagi. Matkasõidul on 60 km piisav. Seda arvestutega, et järgmistel päevadel samapalju sõita jõuaks. Aga see on vana matkajate tõde.

Varustusest ka. Kasutasime peaaegu kõike mida olime kaasa võtnud. Siiski tasub osta veidi kallimaid asju kui tahad et need kestaksid. Atsi uhiuus rattakott oli Hirvelaane puhkekohta jõudes katki. Auk oli põhjas. Kotis oli 3 õuna, liiter vett ja jope. Seega raskusest see ei saanud olla. Loodame, et saab ümber vahetada.

Siit jätkame järgmine kord.

Jah tõesti Hirvelaane. Olime Raplamaale jõudnud. Tuttavatel teedel edenes retk ka kuidagi kiiremini. Kui esimesel etapil oli tee kenasti märgistatud, siis nüüd ei oleks ilma GPSi ja kaartideta vist küll nii hästi kõik sujunud.Vaatasime kella ja otsustasime transpordi vastu kutsuda. Sõitsime siiski edasi mööda RMK matkateed kuni teeotsani Vana-Kaiu lähistel, mis pöörab Loosalu rabasse. Siit jätkame järgmisel korral. Ilmselt jalgsi.
Järgmise korra eesmärk: http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/sakala-puhkeala/16435  kas just täispikkuses, see on kahtlane.

Vana-Kaiu bussipeatusest korjas meid peale Heikki isa. Kell oli 19.07 emadepäeval 11.05.2014

Kohe saab koju pikutama.