Teine etapp Kalmeoja-Hirvelaane

Nüüd siis leidsime aja, et oma eemärgile lähemale jõuda. Oandu-Ikla RMK matkatee 370 kilomeetri läbimine 2014 aasta jooksul.

Sinisega seekordne II etapp

Täpsemalt: http://www.geoape.com/tracklogs/oandu-ikla-2-jark-4684 
Kalmeoja-Nikerjärve: http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/16106
Nikerjärve-Hirvelaane:http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/rmk-matkatee

Seekord otsustasime etapi läbida jalgratastel. Varustuse kokkukraapimisega hakkasime tegelema juba varakult. Jalgrattad olid kõigil olemas, kuid mitte just väikese tolmukihi all. Unustusehõlma vajunud ka oskused.

Käiguvaheti Ats

Rattakoti Heikki

Sadula Andres

No ja siis selle ratta peale pidi mahtuma veel igasugusid asju:

kiiver

helkurvest

tööriistu

pump

paranduskomplekt võiks igalühel olla + tagavara lohv

rattalukk 

ratta kott+vihmakile

sõiduriided

vihmariided, kuigi vihmas ei sõida

gps ja kaardid

raha võiks ka veidi olla sulli, ats vaatab kas saaksime ühe lõuna ka kuskil kohvikus teha ;) kui teele jääb

esmaabipaun

lebo

magamiskott, mitte väga õhuke

telk

priimus+gaas+potid

tikud, tulemasinad jne

telefonid ja fotokad

tuduriided

nuga

matseete

joogipudel (et saaks pudelihoidjas koguaeg hoida)

ujukad ja muu hügieeni varustus

vesi (iga üks peaks oma kotti mahutama lisaks kõigele 2-3 1,5 liitrist veepudelit üldiseks hüvanguks)

Asjad peale ja punuma.

Lisaks sellele muidugi ka 2 päeva söök.
Heikki isa viis meid esimesel päeval 10. mail Kalmeojale, kus esimese etapi lõpetasime ja sealt siis seekordset matka ka alustasime.
Sõit algas Lahemaal, kuid veidi ajapärast ületasime Tallinn-Narva maantee ja olime "vanal heal" Põhja-Kõrvemaa. Kõrvemaale sisenemine oli küllaltki raske ja porine metsatee. Pärast läks paremaks.

Kõrvemaal on käinud iga endast lugupidav matkasell. Ja kui veel ei ole siis kohe läheb.

No olgem ausad pigem oli see lihtsalt maastik :) Ega see Kõrvemaa ka kergem ei olnud aga kaunid vaated korvasid kõik. Siin nägime ka oma retke jooksul esimesi matkajaid.

Põhja-Kõrvemaa nõmmed

Tihti olid teel ka takistused.

Jälle oli keegi tee ära võtnud.

Rasketele tõusudele järgnesid lõõgastavad ja ülikiired laskumised.
Peagi olime Aegviidus ja vihma hakkas sadama.Otsustasime, et punnitame Nelijärve Puhkekeskuseni ära ja teeme seal lõunasöögid. Noh ajaviiteks, et mitte vihma käes sõita. Kuigi meil olid söögid kaasas. Krt päris märjaks saime ja see tõestas, et motivatsioon matkal on pöördvõrdelises seoses ilmaga. Õnneks peale sööki vihm lakkas ja lubas meil esimese päeva kuivalt lõpetada.

Nelijärvel snitsleid ootamas.

Läbi kerge vihmasaju jõudsime Nelijärvele ja nautisime oma snitsleid, kuniks vihm järele jäi. Edasi võtsime suuna Kakerdaja raba poole. Täpsemaks sihiks oli Noku lõkkekoht. Selgituseks nimele. Eelmainit lõkkekoht asub kunagise Nokko talu maadel. Seega seos nokuga puudub, kuigi kui hästi otsida ja mõelda on kõigel kõigega seos.

Väike remont.

Kui kohale jõudsime oli läbitud esimesed 60 kilomeetrit. Õnneks oli Noku lõkkekoht hõivamata, kuigi matkajaid liikus siin juba päris mitmeid. Nii koerte kui ka suurte fotoaparaatidega. Seadsime ennast sisse laavus ja tegime üles lõkke toiduvalmistamiseks.

Separatistid Noku lõkkekohta hõivamas

Igaks söögikorraks olgu matkal ikka sealiha.

Öösel sadas kõvasti vihma ja mul hakkasid jalad räigelt valutama. Sõin peotäie ibukat ja magasin kella 8.00ni.

Hommikune askeldamine.

Teise päeva esimeseks katsumuseks oli Eesti pikim laudrada Kakerdaja rabas. 3kilomeetrit. Läksime alguses rattad käekõrval aga see oli suht ebamugav, kuna rada on kitsas. Siis hakkasime hullu panema. Sõitsime ülejäänud laudrajast ratastel. Kõik jäid terveks.

Kakerdaja rabas kakerdamas

Edasi kihutasime mööda külateid Paunküla veehoidla poole. Matkatee kulges ümber järve. Oli tunne nagu oleks kuskil Soome saarestikus.Saime teada ka seda, kus peituvad ilmselt kogu maailma kalavarud. Jah just Paunküla veehoidlas. Kaldaäär oli palistatud õngemestega. Need kes kaldaäärde ei mahtunud olid end mingi vähegi veepeal püsiva monstrumiga järvele tõuganud, et seal õnge leotada.
 Kiruvere muinaskülas tegime hernesupiga lõuna.

Harjumaa teed

Nüüd kulgesime juba mööda Harjumaa teid. Vahepeal halbu ja siis veel halvemaid:)

Arvasin oma eelmistest rattamatkaja kogemustest, et 100 km päevas on ok aga tühjagi. Matkasõidul on 60 km piisav. Seda arvestutega, et järgmistel päevadel samapalju sõita jõuaks. Aga see on vana matkajate tõde.

Varustusest ka. Kasutasime peaaegu kõike mida olime kaasa võtnud. Siiski tasub osta veidi kallimaid asju kui tahad et need kestaksid. Atsi uhiuus rattakott oli Hirvelaane puhkekohta jõudes katki. Auk oli põhjas. Kotis oli 3 õuna, liiter vett ja jope. Seega raskusest see ei saanud olla. Loodame, et saab ümber vahetada.

Siit jätkame järgmine kord.

Jah tõesti Hirvelaane. Olime Raplamaale jõudnud. Tuttavatel teedel edenes retk ka kuidagi kiiremini. Kui esimesel etapil oli tee kenasti märgistatud, siis nüüd ei oleks ilma GPSi ja kaartideta vist küll nii hästi kõik sujunud.Vaatasime kella ja otsustasime transpordi vastu kutsuda. Sõitsime siiski edasi mööda RMK matkateed kuni teeotsani Vana-Kaiu lähistel, mis pöörab Loosalu rabasse. Siit jätkame järgmisel korral. Ilmselt jalgsi.
Järgmise korra eesmärk: http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/sakala-puhkeala/16435  kas just täispikkuses, see on kahtlane.

Vana-Kaiu bussipeatusest korjas meid peale Heikki isa. Kell oli 19.07 emadepäeval 11.05.2014

Kohe saab koju pikutama.